Terve kogumikutäis kolliluuletusi, kenasti ühtede kaante vahel koos, nii et kui edaspidi mõnel väikesel kollisõbral läheb vaja üht kaunis koledat lugulaulu kollidest, ei pea ta enam nõela heinakuhjast taga otsides pakse kogumikke ja antoloogiaid läbi tuhnima. Võtku kätte Jürgen Rooste elegantselt õhuke „Kollilood“ ja valigu sealt välja oma lemmik. Aga ettevaatust – juba tiitellehel on kirjas hoiatus, et see raamat on vaid neile, kes ei karda (olgu nad kasvõi suured)!
Raamatus on luuletatud lisaks kollidele muuhulgas veel kotivanast, tulnukatest, kummitustest, libahuntidest, inimsööjatest, pioneeridest, piparkoogimehikesest ja päkapikkudest – mis iganes võiks kedagi pelutada. Üks luuletus räägib kartmisest ja lausa mitu hirmust enesest (olgu siis kolli-, jõulu- või luulehirmust). Kõige parem ravi hirmu vastu on teadagi hirmsate asjade üle nalja visata. Just seda leiab vapper lugeja tähelepanelikul uurimisel igast luuletusest – vähemalt ühe viguriga sõna või krutskilise mõttekeerutuse. Või siis leiab hoopis ühe tillukese tondi, kes vajaks sõpra kasvõi hetkeks.
Luulekogu mitmes erinevas tehnikas valminud illustratsioonid sobivad raamatuga hästi kokku: need on parajalt nii jubedad, et tekitavad natuke hirmukõdi, samas ka piisavalt teistmoodi ja huvitavad, et tahaks ikkagi kangesti piiluda, mis ja kuidas neil piltidel kujutatud on.
Autor arvab murelikult, et tänapäeva lapsed suurt midagi enam ei kardagi. Neile, kes siiski veel hirmu tunnevad, soovitab ta (lk 94):
„Muidugi: karta on vahepeal väga tervislik, sest
muidu ei saa me üldse teada, kui vaprad või julged
me oleme, sest – mu väike vapper lugeja! – julgus
ei ole ju midagi muud, kui see, kui me oma
kollihirmust
võitu saame.“
***
Ilmunud: Rooste, 2020
Illustreerinud: Kalev Vapper
Leia raamat e-raamatukogust ESTER.
Jana Orion
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja