Narnia – muinasjutt, sümbol, lootus ja veel palju muud. Lastekirjandus on see ainult väga tinglikult, pealispindse loona. Selleks, et Lewise kirjutatut pisutki rohkemat mõista, on tarvis tunda Piiblit (Adama ja Eva lugu, maailma loomislugu), Vana-Kreeka mütoloogiat, nt „Iidsete aegade lood“ (hesperiidide õunte järel käimine, drüaadid, Backhos jt), lugusid härjapõlvlastest ja muudest mütoloogilistest tegelastest, muinasjuttu Jääkuningannast, ja veel ohtralt muid teadmisi (nt mõisteid filosoofia, allegooria, müüt, muinasjutt, jumal, saatus, aga ka demokraatia ja diktatuur jm) ja lõppude lõpuks ka Platoni filosoofiat. Väga tervitatav oleks tutvuda maailma loomismüütidega, näiteks J. G. von Herderi „Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast“ kaudu.
Lugu ise on muidugi kaasahaarav. Mõistagi võib võtta seda vaid kui laste fantaasiamängu, mis on ka tore. Kui sinna juurde osatakse selgitada eelpool nimetatud mõisteid ja lugusid (kirjandus- ja ajalooõpetaja koostöö), on see kahtlemata väga hariv ja rikastav. Pealegi saab sealt edasi arendada suurel hulgal teemasid ning juhtida ärksamad lapsed nimetatud teemadega sügavamalt tutvuma.
Lugu algab eellooga, kuidas kaks last satuvad võlusõrmuste abil maailmadevahelisse paika, kus on küll soojus ja rohelus ning kõik justkui kihaks elust, kuid näha pole kedagi, on vaid mingi veider kummaline vaikus ja kuidagi unine olek. On veel tiigid, miskaudu saab samade sõrmuste abil liikuda teistesse maailmadesse. Lapseliku õhinaga ollakse valmis seiklusteks ja pärast mitmeid katsetusi jõutakse arusaamiseni, kuidas võluvägi toimib. Esmalt jõutakse pahaendelisse paika ja muidugi toob see kaasa uue seikluse. Hea ja halb on tasakaalus nagu muinasjuttudes ikka. Proovile pannakse sõprus, lubadused, ausus – kõik see inimeseksolemise positiivsem pool. Muidugi ei puudu ka kurjus, aga see võidetakse, et seiklus saaks jätkuda.
Nii jõutakse Tühjusse ehk Olematuse maale, mis on alles loomisjärgus, kus valdavaks on pimedus. Järsku on kuskilt kaugelt kuulda laulu, üminat, miskit sorti muusikat (Siinkohal võiks tutvuda 2024. aasta Akadeemias ilmunud Urmas Bereczki artikliga „Kadunud keelte kaja: Fantaasiarännak kadunud keelte kannul“, kus ta kirjutab, et „Alguses oli lauluümin. See oli osa inimese esmasest, holistilisest märgisüsteemist, mis koosnes laulujõminast, muudest häälitsustest ja kehakeelest.“ (lk 771)). Järk-järgult süttivad tähed ja koos muusika ning valgusega tulevad ka värvid. Toimub maailma – Narnia – loomine. Kahvatuvalge idataevas muutub roosaks ja seejärel kuldseks. Hääl, mis tõi kaasa päikesetõusu ja värvid, kuulus tohutu suurele Lõvile – Loojale, loomade kuningale – Aslanile. Loomistöö jätkudes sai uus paik endale ka loomad ja linnud, liblikad, putukad ja mutukad. Igast liigist valis Lõvi välja kaks, kellele ta peale hingas. Neist said kõnelevad loomad, ülejäänud jäid tavalisteks loomadeks. Lõpuks lausus Hääl: „Narnia, Narnia, Narnia. Ärka. Armasta. Mõtle. Kõnele. Kasvagu siin kõndivad puud. Elagu siin kõnelevad loomad. Olgu veed täis vetevaime.“ (lk 67) Narnia oli loodud. Seiklus võis jätkuda, sest headuse kõrval oli end sinna sisse seadnud ka kurjus. Positiivne ja negatiivne. Pluss ja miinus. Tervik. Lisaks lastele toodi inimeste maailmast kaasa kaks täiskasvanut, kellest said esimesed Narnia kuningas ja kuninganna.
Lapsed pöördusid oma maailma tagasi Aslani abiga, kaasas tervekstegev võluõun ühe seiklejast lapse emale. Õuna südamest kasvab puu, mis ei kasvata küll võluõunu, kuid kunagi hiljem annab tema puidust tehtud kapp võimaluse järgmisele Adama pojale ja Eva tütrele siseneda Narniasse, et alustada oma seiklusi sealses maailmas ning võidelda hea eest ja kurja vastu. Ühtlasi on see alguseks kõigile järgnevatele lugudele Narniast: väikesest vaprast riigist kesk suuri võimsaid riike, okupatsioonist, vabaksvõitlemisest, ka laiemas plaanis hea ja kurja vahelisest võitlusest, sõprusest, aususest, kartmatusest või hoopis kartuse ületamisest, lootusest, aga ka suurekskasvamisest, surmast ja lõpuks ka Narnia kustumisest. Õigem oleks öelda küll teisenemisest, sest vastavalt energia jäävuse seadusele energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt üle teisele. Lewis toob sisse ka Platoni koopa-teooria, mille järgi maailm on vaid pärismaailma peegeldus või vari. Nii minnaksegi pärast hävingut ja surma varjudemaailmast Aslani toel kaugemale, kõrgemale, sügavamale … Looja juurde.
Narnia kroonikaid on 7 (ka maailm loodi Piibli järgi seitsme päevaga): „Imetegija õepoeg“, „Lõvi, nõid ja riidekapp“, „Hobune ja tema poiss“, „Prints Caspian“, „Koiduränduri teekond“, „Hõbedane tool“, „Viimane lahing“.
Kõik osad on ka eraldi loetavad, aga täielikuma pildi saab kõiki osi nende õiges järgnevuses lugedes. Lapsed vajavad kindlasti täiskasvanu juhendamist ja hilisemat vestlust eelpool viidatud teemade osas.
***
Ilmunud: Pegasus, 2014, 2015
Illustreerinud: Pauline Baynes
Tõlkinud: Andry Ervald, Aldo Randmaa
C. S. Lewis „Narnia kroonikad“ e-kataloogis ESTER
C. S. Lewis “The chronicles of Narnia“ e-kataloogis ESTER
Клайв Стейплз Льюис «Хроники Нарнии» в э-каталоге ESTER
Kaie Herkel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja