„Teraspoiss“ on jutustus 12-aastasest Jaanist, kes on aus, abivalmis ja hakkaja poiss, kuid peab juba varakult eluraskustega silmitsi seisma. Pärast ema surma jääb ta orvuks ning ehkki algul hoolitsevad tema eest head naabrid, viiakse ta laste varjupaika. Seal peab ta õppima üksi toime tulema ja enda eest seisma. Hiljem satub ta abikooli, kuhu saadetakse need õpilased, kes õpetajate hinnangul on raskesti kasvatatavad. Jälle peab Jaan kohanema uues keskkonnas ja uute kaaslaste seas.
Raamat räägib tavalise poisi elust esimeses Eesti Vabariigis ning võib kohati tunduda praeguse aja lastele veidi kummaline, kuid võimaldab heita pilku ligi saja aasta tagusesse aega. Päris huvitav on seda raamatut lugedes taibata, kuivõrd meie elu on praeguseks muutunud ja kui palju on niisugust, mida kogevad koolilapsed tänapäevalgi. Näiteks on raamatus juttu kiusamisest, mis kohati võib tunduda küll hoopis leebem kui need juhtumid, millest me kaasajal oleme kuulnud, kuid jäävad oma olemuselt siiski samaks – tugevam näitab oma võimu nõrgema peal. Samuti räägib kirjanik Jaani üksildusest ning sellest, kui raske tal on leida tõelist sõpra.
Veel on huvitav jälgida, kuidas kirjanik kujutab lapsepõlve lõppu. Kuna Jaan on 12-aastane, siis on ta ühelt poolt alles päris laps, kuid teisalt peab ta nüüd, nagu öeldakse, mehe eest väljas olema ja ise oma elu korraldama. Ta unistab, et oleks päriselt olemas muinasjuttude võlujook, mis ta kohe suureks teeks, et saaks tööle minna ja endale elatist teenida. Samas ei taipa ta veel sugugi nii hästi, mismoodi peaks „asju ajama“. Näiteks otsustab ta ühel päeval, et läheb varjupaigast tagasi endisesse koju. Ta teatab ausalt varjupaiga juhatajale, et läheb nüüd ära ja enam tagasi ei tule, arvates, et sellest piisabki, ehkki seda loetakse ärajooksmiseks.
Jaani mõtisklused avavad meile tema mõttemaailma ja tõekspidamisi ning tema seiklustele kaasa elades võime lugejatena näha, kuidas kindlameelsus ja parajal määral jonnakust meile kõigile elus kasuks võivad tulla.
„Teraspoissi“ lugedes tasub tähelepanu pöörata keelekasutusele. Ehkki tekst on igati arusaadav, leidub raamatus sõnu, mida me oma igapäevaelus enam sel viisil ei kasuta, näiteks „teotsema” või „teissugune”. Samuti on mõned laused koostatud pisut erinevalt meie praegusest keelepruugist, kuid sisuliselt on kõik arusaadav ja lugejale raskusi ei valmista.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2019 (esmatrükk Loodus, 1937)
Jüri Parijõgi „Teraspoiss“ e-kataloogis ESTER
Jüri Parijõgi „Teraspoiss“ audioraamatuna OverDrive’s
Annika Naame
eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja