Keset merd asub saar nimega Berk. Saarel elavad viikingid, kes hindavad üle kõige vaprust ja kangelasi. Noored viikingipoisid peavad tõestama oma sobivust läbides selleks ettenähtud katsed. Kuid Berkil ei ole selleks mõõgavõitlus ega vibulaskmine. Siin peab iga poiss taltsutama endale isikliku võitluslohe.
Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmas on Berki saare Karvaste Huligaanide hõimu pealiku Stoik Üüratu poeg, kellest peaks kunagi saama hõimu uus pealik. Hull lugu on aga selles, et Kokutises on kõike muud, aga mitte materjali tulevaseks pealikuks ja kangelaseks. Kuid nii, nagu reeglid ette näevad, peab ka Kokutis valima omale lohe ja selle taltsutama, sest muidu ootab teda hõimust välja heitmine.
Nii seisavad Karvaste Huligaanide hõimu poisid ühel varakevadisel päeval mererannal, valmis omale lohet valima. Kuid lood ei lähe kunagi nii, nagu plaanis. Kuigi Kokutisel läheb õnneks omale lohe leida, on see lohe liiga TAVALINE. Lohesid on mitut liiki, osa neist on kangelaslikumad ja pealikule sobilikumad kui teised. Kuid Kokutise valitud lohe pole piisavalt suur, samuti puuduvad tal erilised omadused. Mis eriti jube – isegi hambaid pole tal. Sellepärast saabki lohe omale nimeks Hambutu. Ka ei õnnestu Kokutisel mitte kuidagi oma lohe treenimine. See kõik viib välja katastroofini, mistõttu heidetakse kõik poisid hõimust välja.
Kuid see pole Berki ja poiste ainuke probleem, sest kõige suuremad ja õelamad lohedest – merilohed – on parajasti ärkamas. Nad on suuremad kui suur sinine vaal ja söövad kõike, mis neile ette jääb. Kaks sellist lohet on meri just kaldale uhtunud ning nad on valmis peale pikka uinakut oma keha kinnitama. Nüüd ei aita muu kui kavalus ja Kokutise vaprus, et päästa Berk hävingust. Kuidas ja mismoodi, tuleb juba igaühel ise lugeda.
Usutavasti on kõik lapsed ja lapsemeelsed näinud või vähemalt kuulnud samanimelisest animafilmist, millel on praeguseks valminud kaks väga populaarset osa ning kohe on jõudmas kinodesse ka kolmas. Animafilmid olid ka põhjuseks, miks otsustasin seda raamatut lugeda. Kui te nüüd ootusärevuses loodate, et leiate siit sama, mida filmist, siis tuleb paljuski pettuda. Kuigi filmil on sama nimi ja peategelasedki samad, on raamatul ja filmil tegelikult väga vähe ühist. Kõigi poolt filmis armastatud Hambutu ei ole raamatus mitte kardetud “Öine Raev”, vaid hoopis tavaline aialohe, kellel pole mingeid erilisi ega kardetavaid omadusi, kui välja jätta pidev hädaldamine.
Kuigi mulle on need animafilmid väga meeldinud ja eeldatavalt poleks pidanud selline hoopis teise sisuga raamat mulle kohe üldse meeldima, lugesin ma raamatut tegelikult naudinguga.
Võib-olla polekski raamat sellist lugemiselamust pakkunud, kui raamatu ja filmi sisu oleks olnud üks-ühele. Oleksin jäänud ehk liialt kahte erinevat žanri omavahel võrdlema. Esialgu olin küll natukene hämmeldunud, et raamat ei olegi nagu film, kuid edasi keskendusin lihtsalt loole, filmiga seoseid otsimata. Sain toreda lugemiselamuse ning mainimata ei tasu jätta ka igati lahedaid autori illustratsioone.
“Kuidas taltsutada lohet” on tegelikult Cressida Cowelli samanimelise sarja esimene raamat. Kokku on autor samade tegelastega kirjutanud 16 raamatut, millest eesti keelde on tõlgitud ainult esimene raamat. Sellest on tegelikult natuke kahju, sest sari on kihvt ja lõbus. Kõik, kes oskavad inglise keelt, leiavad sarja täieliku nimekirja autori koduleheküljelt. Cowelli kirjutatud raamatutest on peale “Kuidas taltsutatud lohet” ilmunud eesti keeles veel “Olid kord võlurid”, mida samuti kõigile lastele ja lapsemeelsetele soovitan.
Vaata ka Cressida Cowelli kodulehekülge.
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Raamatututvustuse kirjutas Elin (Tallinna Keskraamatukogu praktikant)