Oma lugu jutustab tüdruk nimega Miranda, kes elatub pärlipüügist nagu omal ajal tema isagi. Oma isaga tunneb tüdruk tugevat sidet veel nüüdki, mil too on juba mitu aastat kadunud. Ta on pärinud isa ameti ja tööriistad ning elatab end nende abil.
See on karge lugu, mis ometigi räägib peresidemetest ja sellest, et igal inimesel on lõppeks vaja kedagi, kellest hoolida ja kes hooliks temast. Mirandal on tugev iseloom, ta oskab hakkama saada nii olude sunnil noores eas üksi jäämisega kui mõneti pealesunnitud kohustusega hoolitseda teise elu eest. Ta tuleb alati toime, sest kadunud isalt päritud oskused ja teadmised annavad talle kindla jalgealuse.
Lugeja fantaasiat kõditavad väikesed detailid ja vihjed, millega autor raamatu maailma vähehaaval – ent mitte kunagi päris lõpuni – avab. Milline küll võiks olla see imelise lõhna ja maitsega nisukannike? Kes on ikka ja jälle koos oma valge kassiga välja ilmuv ennustajamoor? Kus võiks asuda see lõunapiirkond, mille elanikud und oodates ei loenda mitte lambaid, vaid vastu randa loksuvaid laineid?
„Pärlipüüdja“ pakub ka põnevust – kes siis ikkagi leiab selle salapärase pärli Silmatera, millest kõik räägivad, aga mida keegi näinud ei ole? Kes saab endale imelise pärli, mida kõik ihkavad ja mille nimel kõik pärlipüüdjad elavad?
Loost kooruvad tõdemused nagu kaunid pärlid: väikeste lihtsate asjade võlu hindamise oskus, eelmiste põlvede pärandi väärtustamine, kodutunde otsimine ja leidmine, oma eluülesande äratundmine ja selle järgimine.
***
Ilmunud: Sinisukk, 2019
Tõlkija: Kadri Okas
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Jana Orion
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja