Edla Vanamölder „Võlutud koovitaja”

Lugu räägib kahest vennast-karjapoisist Jakust ja Pekast, kes elavad Oju soo veerel Hundisilmal. Jaku on jõulisem ja rabedam natuur ning Peka veidi õrnema hingelaadiga.

Asjad hakkavad juhtuma siis, kui poisid otsustavad palaval keskhommikul jätta karja omapäi ja minna jõe äärde. Aeg möödub lennates ja kui nad õhtu hakul naasevad, on kari laiali. Hõikumisega õnnestub loomad lõpuks kokku saada, kuid üks lehm on puudu. Peka läheb teda otsima, aga eksib õhtuhämaras sohu ja satub vana Oju meelevalda. Peka ei taha jääda igavesti soovaimude juurde, ta tahab tagasi koju. Väike soolaps näeb tema kurvastust ja muudab ta koovitajaks. „See on kõik, mis võin teha su heaks!” ütleb ta.

Siit algab Peka maapealne koovitajaelu. Kurbus eraldab teda nii inimestest kui ka koovitajatest. Kui saabub sügis, peab Peka ellujäämiseks lendama koos teiste koovitajatega lõunamaale. Vastutahtsi läheb ta kodust ära. Ta ületab maid ja maastikke, mida pole uneski osanud näha. Ta näeb võõraste paikade küllust ja puudust ning igatseb koduseid lihtsaid lagendikke ja armsaid metsi.

Ühel jürikuu õhtul jõuab Peka Hundisilmale koovitajana tagasi. Tal on nüüd kaaslane, koos ehitavad nad pesa ja kasvatavad pojad suureks. Peka aastaringid mööduvad samas taktis – kevadel koju, sügisel lõunamaale.

Sestpeale, kui Peka oli teinud oma esimese lennu soojale maale, on maailm palju muutunud. Vend Jaku on läinud kroonut teenima ja ahastuses ema jäänud teda koju ootama. Mõisapõleng ja rahvamäss, mis veriselt maha surutakse, lõppeb Peka isa hukkamisega. Ema läheb seejärel vaikselt… Pekale pole jäänud enam kedagi peale Jaku, kes koos oma noore naisega nüüd Hundisilmal tööd rügab.

Ühel sügisel otsustab Peka, et ei lenda enam lõunasse. Hundisilmalt saab koovitaja toidupoolist. Talvel algab sõda, milles hukkub tema vend Jaku. Surihetkel sõnab ta koovitajale: „Vend!” Venna äratundmine ja surmaeelne sõna vabastab Peka tiivulisest vangipõlvest. Ta muutub taas inimeseks.

Kõik järgnev kulgeb juba rõõmsamates toonides. Pekast saab Hundisilma peremees. Ta hakkab suure innuga tööle: kaevab sohu kraavid, raiub võsa, ostab lehma ja hobuse. Tema teiseks pooleks saab sootüdruk, kes oli ta poisikesena koovitajaks muutnud, aga kelle vana Oju soost välja ajas. Ojul pole enam sood ega koovitajaid. Seal laiuvad nüüd rukkipõllud. Hundisilmale on istutatud lastele eluõnneks noored õunapuud. Töö Hundisilmal ei lõpe, seda jagub ka järeltulevatele põlvedele.

Raamatut lugedes tekkisid seosed mitme varem loetud kirjandusteosega. Esmalt meenusid Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”, Arvo Valtoni „Ülemiste Vanake” ja A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” 1. osa.

Eriliselt jäid silma kaunid, suisa muinasjutulised looduskirjeldused ja autori puhas eesti keel.

Ühelt poolt helge, pärimus- ja fantaasiaküllane, teisalt täis üksindust, kurbust ja ängi, paneb raamat mõtisklema nii ajaloo, vabaduse, kodu, töö kui ka inimeseks olemise üle laiemalt.

Poiss, kes väiksena soovib pageda üle lahe kaugete metsade taha, et pääseda kodukohast, kupjast ja raskest tööst, satub sündmuste keerisesse, mis võimaldab tal kogeda küll piiritut vabadust, aga ka ääretut kurbust ja üksindust ning läbi kannatuste mõista kodupaiga, töö, lähedaste inimeste ja rahuaja elu väärtust.

***
Ilmunud: Loodus, 1935 (trükis); Harte, 2016 (võrguteavik)
Illustreerinud: Richard Kivit

Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Loe raamatut e-raamatukogust ELLU.


Kadi Eslon
võõrkeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga