Sommerby – pisut justkui Astrid Lindgreni Soolavares, aga pole ka. Tüürimehe saar – tundub väljamõeldud kohana, aga pole seda siiski. Põhja-Saksamaal asuva väikesaare originaalnimi on Lotseninsel, mille tõlkija on tõlkinud Tüürimehesaareks. Kui palju või vähe on raamatus juhtuvatel sündmustel ja tegelastel sealse tegelikkusega pistmist, on ainult kirjanikul teada. Õigupoolest pole see ju tähtiski.
Kirsten Boie maalib sõnaga pilte idüllilisest väikesaarest, ehkki algus on kõike muud kui idülliline. Hoopis hirm ja teadmatus, sest laste ema on Ameerikas autoõnnetusse sattunud ja isa peab kiiresti abikaasa juurde lendama. On aga suvevaheaeg ja lapsi, 12-aastast Martat ja tema kahte nooremat venda Mikkelit ning Matsi, pole kellegi hooleks jätta. Aeg on hoopis teine kui Lindgreni Pipis, ehkki ka seal arvasid targad tädid, et laps ei peaks üksi elama. Tänapäeval pole see mitte mingil juhul lubatav. Isale meenub ainsa võimalusena saata lapsed emapoolse vanaema juurde, kellest lapsed varem kuulnud pole. Nii viibki ema sõbranna lapsed maale vanaema juurde.
Nüüd algab seiklus ja selginemine: kuidas elada, kui pole televiisorit, arvutit, internetti, nõudepesumasinat, pole õieti ka teed. On vaid väike vana majake kesk karjakoplit, lilli, linde ja vaikust. On isiklik pisike paat, millega saab linna poodi sõita; on linn, millel on vaid üks tänav ja suvel mõnevõrra inimesigi, kuid talveks jääb linnake peaaegu talveunne. Ja muidugi on seal vanaema, kes tundub esiti tõre ja tõrjuv, peaaegu nagu kuri nõid, kuid muidugi on tegelikult hea ja lahke.
Kokku saavad erinevad maailmad, võiks ehk öelda, et lausa erinevad ajastud. Kas kooseksisteerimine on võimalik? Tasapisi selgub, et on ja aja jooksul ilmneb, et ilma nende mugavusasjadeta on vägagi võimalik rõõmu tunda, näha maailma ja inimesi palju värvilisemana, märgata tundevirvendusi nii endas kui teistes.
Elu õppetundidest ei puudu ka pahupool – kuri, ahne, hoolimatu kinnisvaramaakler. Teisalt aga lahked linlased, kellest justkui ka ei oskaks seda arvata. Tervikusse kuulub hea ja paha, miinus ja pluss. Plusspoolele jäävad ka uued sõbrad ja kasvav empaatia.
Elu suvises Sommerbys antakse eelkõige läbi teismeikka teel oleva Martha silmade läbi. Tema ja ta nooremad vennad Mikkel ja Mats, aga ka vanaema Inge ja isegi ema-isa muutuvad sündmuste keerises ning see on tore. Muutuvad nii peresisesed suhted ja arusaamad kui ka suhted kogukonnaga. Lahenduse poole liiguvad ka vanad, pingeid tekitanud arusaamad ja hoiakud.
Kogu jutustamisstiil on mõnus, selline pisut lindgrenlik, kuid siiski ka erinev. Kandvaks sõnaks on helgus. Sellist helgust kohtab ju ka veel raamatutes “Väike Illimar”, “Ema, isa, kaheksa last ja veoauto” jt. Raamatus on huumorit, aga ka ärevusttekitavaid sündmusi. Nii tahaks nendega veel kohtuda. Õnneks on see võimalik, sest raamatule on ka järjed. Algselt triloogiana plaanitule on kirjanik lugejate soovil kirjutanud neljanda osa, mis on praegu tõlkimisel. Osi võib nimetada ka aastaaegade järgi: esimene osa suvi (“Suvi Sommerbys”), teine sügis (“Tagasi Sommerbys”), kolmas talv (“Sommerby kogu eluks”) ja neljas kevad (tõlkimisel, pealkirja veel pole). Lisaks on ilmunud selgitav raamat „Igatsus Sommerby järele: lemmikretseptid vanaema kokaraamatust“, mis sisaldab nii vanaema lemmikretsepte kui ka teavet saare kohta. Samasugune mõnu kõigis osades garanteeritud.
Soovitan koolidel võtta teos soovitatava kirjanduse nimistusse, kuna käsitlemist leiab suur osa tänapäeva probleeme: ineternetisõltuvus, oskamatus kriisisituatsioonis toime tulla, keskkonnaprobleemid, veganlus, põlvkondade erinevus, teismeeaga kaasnev, sisserändajad jne. Raamat annab kergesti võimaluse arutleda erinevate sõlmküsimuste üle. Kindlasti on see ka arenguromaan. Areng toimub nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil.
Märkida tuleb tõlkija Õie Ristioja suurepärast tõlget. Nimelt on ta leidnud originaaltekstis kasutatud kohalikule saare murdele vasted meie saarte murretest.
***
Ilmunud: Vesta, 2022
Tõlkinud: Õie Ristioja
Leia raamat “Suvi sommerbys” e-kataloogist ESTER
Kaie Herkel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja