Maja Lunde „Päikesevalvaja: kevadjutustus“

Mururoheliste kaantega „Päikesevalvaja“ on teine raamat Maja Lunde aastaringi tsüklist (esimene oli 2020. a lõpus ilmunud ja ka Paabeli Torni tõlkekirjanduse auhinna pälvinud jõuluhõnguline „Lumeõde: jõulujutustus“). Norra kirjaniku isikupärane stiil liigutab lugejat sügavalt: oma raamatutes käsitleb ta vägagi valusaid teemasid nii, et ikka paistab pimedusest lootusekiir.

Niikaua kui tüdruk end mäletab, on ta unistanud, et midagi muutuks: et üdini tungiv vihm lakkaks, et saaks kordki kõhu täis, et ta vanemad oleksid elus ja kõige enam seda, et tuleks kordki veel kevad. Tema maailmas ei ole aastaaegu, on vaid lõputult sadav hall vihm ja pori. Nii palubki ta vanaisal jutustada aastaaegadest ja looduse muutumisest. Tüdruk ise oli kõigest aastane, kui päike kadus pärast pikka tapvat põuda, mis võttis temalt ülejäänud pere – isa, õe, venna, vanaema. Ja ema.

Vihma meelevallas maailmas kiratsevad nii inimesed kui taimed. Pea ainus toit on viljad, mida tüdruku vanaisa oma kasvuhoonest toob ja kõigiga jagab. Ühel päeval aga avastab tüdruk, et vanaisal on saladus – tema kasvuhoones ei kasva mitte kui midagi! Kust siis tulevad need korvitäied vilju? Vanaisa kannul hiilides läheb tüdruk mööda metsarada ja jõuab mäekuru kaudu imelisse aeda. Seal kohtab ta poissi ja koera ja usub, et nad peavad küll olema ülimalt õnnelikud, elades sellises paigas. Aga ka poisi minevikus on on saladus, mille ta on unustanud…

Raamatut lugedes, koos tüdrukuga saladustele lahendusi otsides leiad ka vastuse, miks on päike kadunud ja kas saabub igatsetud kevade. Raamatu tegelaste lugude taustal juhib Maja Lunde tähelepanu ka sellele, kui lihtne on kaotada tasakaalupunkti, mis on soodne nii inimeste kui ülejäänud looduse heaoluks ja kui palju vaeva nõuab selle taastamine.

Tekstiga võrdselt kaunid on selle raamatu illustratsioonid. Lisa Aisato imeliselt külluslikesse piltidesse võib lausa ära eksida. Ta oskab meisterlikult maalida tundeid – kurbust, rõõmu, meeleheidet, õnne. Tema piltides on valgus ja pimedus, vihm ja päikeselõõsk. Lisa Aisato illustratsioone leiab veel näiteks raamatutest: „Lumeõde“ (Rahva Raamat, 2019), Klaus Hagerup „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud“ (Tammerraamat, 2019), Lisa Aisato „Elupildid“ (Rahva Raamat, 2020).

***
Ilmunud: Rahva Raamat, 2021
Illustreerinud: Lisa Aisato
Tõlkinud: Marit Hansen

Leia raamat e-kataloogist ESTER.


Jana Orion
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga