„17. juuli varahommikul kaotas tumesinine Volvo juhitavuse ja paiskus vastu puud. Autojuht (19) hukkus kohe ja kõrvalistuja, seitsmeteistkümneaastane tüdruk suri teel haiglasse. Tagaistmel istunud kaheksateistkümneaastane neiu ning üheksateistkümneaastane noormees viidi haiglasse. Noormees on intensiivis. Tüdruk pääses kergemate vigastustega, tema elu pole ohus. Õnnetuse täpsed asjaolud on selgitamisel, kuid on alust arvata, et juht oli joobes ja sõidukiirus oli lubatust suurem.“ (lk 6-7)
Helena on elus ja liigub. Teised autos olijad mitte. Kuidas minna edasi kui oled üle elanud sellise trauma? Kui sina saad üheksateist, aga sinu parim sõbranna enam mitte.
Lein on Helena elu täielikult endasse haaranud, ometi elu ei peatu.
Lugu ise on Raudsepale omases rahulikus tempos, mis laseb lihtsasti sukelduda peategelase igapäeva rütmi ning tammuda temaga läbi erinevaid muresid, mõned väiksemad, mõned suuremad. Ja no loomulikult on raamatu sõnum asendamatu ja oluline – purjus peaga rooli ei istu! Ei ole ühtegi aga! Ei ole ühtegi õigustust!
***
Ilmunud: Varrak, 2022
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Mirjam Kaun
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja