Lugusid muumidest hakkas soomerootsi päritolu kunstnik Tove Jansson kirjutama 1939. aastal eelkõige lohutuseks iseendale, sest ka toona kuhjusid Euroopa kohale muserdavad sõjapilved. Ta soovis, et oleks üks kasvõi kujuteldav paik, kus oleks turvaline ja ohtlikud seiklused lõpeksid hästi. Raamat nägi trükivalgust aastal 1945 ja seega möödub tänavu esimese muumitrollide loo ilmumisest juba 80 aastat. Ümmargune juubel on veel teistelgi muumiraamatutel: „Muumipapa memuaaride“ algne versioon ilmus 1950, „Muumipapa ja meri“ 1965, „Hilja novembris“ 1970.
Kõige esimeses loos on Muumitroll koos oma mammaga teel, et leida üles rändama läinud ja kadunuks jäänud papa. Otsingud viivad neid paksu pimedasse metsa ja seejärel sohu, kus elab tige kollaste silmadega Madu. Vahepeatusega kaljude keskele peidetud maiustusteorus, pärast sipelgalõvi käest pääsemist ja laevasõidu üleelamist tormisel merel koos hatifnattidega, jõuavad nad siledaveelise laguuni rannale. Seal elab majakavaht, noor poiss, kes juhatab nad Muumitrolli papa üsnagi värsketele jälgedele. Otsinguid takistab nüüd aga tugev vihmasadu, mis kogu maa üle ujutab, nii et vaid puuladvad veest välja paistma jäävad. Lõpuks, pärast mitmeid ohtlikke seiklusi ja imelisi pääsemisi, kus muumid on vaheldumisi nii abivajajate kui ka ise aitajate rollis, saab Muumitrolli pere taas kokku. Õnneliku juhuse läbi leiavad nad üles koguni maja, mille papa on vahepeal jõudnud oma perele ehitada.
Siin raamatus leiab aset lugejate esimene tutvus paljude olevustega, kes esinevad hilisemateski muumilugudes: hatifnatid, koduvanad, meretondid ja muud pisimutukad. Muuseas saab lahti seletatud, miks muumitrollidele vanamoodsad kahhelahjud nii väga meeldivad. Mõned võluvad tegelased ent jäävadki vaid nende kaante vahele: helendavate siniste juustega kaunis Tulippa ja erepunase juuksepahmakaga noor majakavaht, kes kõigile randa sattunud merehädalistele merepudingut pakub. Samuti jääb omaloodud magusamaailma maha külalislahke kübaraga vanahärra. Kummalisi vanahärrasid, olgu kübaraga või ilma, kohtab teistes muumiraamatutes veelgi.
Esimeses muumiloos on tunda, et autor alles otsib omaenda käekirja, muumimaailm kõigi tegelastega alles hakkab kuju võtma. Muumitrolli mamma ei ole veel saavutanud talle iseloomulikku kõigutamatu meelerahu seisundit, ta on alles kodutuna otsirännakul, ärev ja närviline. Kuid temas on juba olemas südameheadus ja lugupidamine headest kommetest. Mammal on juba olemas ka käekott, kust vajaduse tekkides võib leida nii korgitseri kui ka koogitüki. Muumitrolli papagi on nipernaadilikus rännutuhinas perest liiga kaugele uidanud ja kauaks ära jäänud. Väikesel loomal, kelles tunneb ära Snifi, ei ole selles raamatus veel nimegi. Ka illustratsioonidel ei ole muumitrollide välimus veel saavutanud oma lõplikku vormi, nende kuulsad koonud ei ole veel nii koduselt ümarad.
Muumimaailma kese kinnitub kindlalt paika sel hetkel, kui nad ühes kaunis orus näevad sinist maja – sedasama, mille Muumipapa oli ehitanud ja mille üleujutuse vool minema kandnud. Pärast vihmasaju lõppu päikesekiirtes särav org tundub maailma kauneima paigana. Omaenda kodus, pere keskel tundub elu pärast kõiki ohte taas turvaline. Autor võib rahulolevalt tõdeda: „Igatahes, sellest sai minu elu esimene happy end!“ (lk 6).
***
Ilmunud: Hea Lugu, 2019
Illustreerinud: Tove Jansson
Tõlkinud: Maarja Aaloe
Tove Jansson „Väikesed trollid ja suur veeuputus“ e-kataloogis ESTER
Tove Jansson “Småtrollen och den stora översvämningen” (rootsi keeles) e-kataloogis ESTER
Туве Янссон «Маленькие тролли и большое наводнение» (vene keeles) e-kataloogis ESTER
Туве Янссон “Країна Мумі-тролів. Книга перша” (ukraina keeles) e-kataloogis ESTER
Jana Orion
Kadrioru raamatukogu vabatahtlik
