Raamatus on väga südamlikus vormis ja mõnusa sooja huumoriga kirjeldatud ühe tüdruku plaane ajaks, kui temast saab vanaema – kus ta elaks, kui palju võiks tal olla lapselapsi ja lemmikloomi, mida kõike talle teha meeldiks ja kuidas üldse oma elu vanana korraldaks.
See raamat on kaaslaseks Indrek Koffi varem ilmunud raamatule „Kui ma oleksin vanaisa“. Koos moodustavadki nad „vanaisa-raamatu uue trükiga (aastast 2020) ühiselt kujundatud terviku. Oma kirjutamisstiililt meenutavad mõlemad Éva Janikovszky vana tuntud raamatut „Kui ma oleksin suur“, kus samuti laps oma mõnusat täiskasvanuelu ette kujutab. Aega, mil ta enam kellegi sõna kuulama ei pea.
„Me käiksime iga päev ujumas. Kõigepealt jões, siis järves ja lõpuks veel meres ka. /…/ Ja meil ei hakkaks vees olles mitte kunagi külm. Ainult kõige jahedama ilmaga läheksid meil huuled õige natuke siniseks, kui me oleksime seitse tundi järjest vees olnud.“ (lk 22)
Soovitan seda raamatut lugeda lastel ka koos ema või vanaemaga. Saab koos arutada ja vanaemadki mõelda, millise kaaslasena nad lastelaste jaoks paista soovivad.
Pean mainima, et mulle meeldib ka selle raamatu lõpp (ja vanaisa-raamatu oma). Vanaemade ja vanaisade elud saavad teadagi kord otsa, kuid seda kurba teemat on raamatutes väga helgelt kirjeldatud: „Ja mina muudkui puhkaksin seal, kuhu ma puhkama olen läinud, ja tunneksin läbi paksu une justkui kerget kõdi – siis ma teaksin, et nad mõtlevad minu peale.“ (lk 48)
Raamatut soovitab ka Eesti Lastekirjanduse Keskus.
***
Ilmunud: Härra Tee & proua Kohvi, 2021
Illustreerinud: Kadi Kurema
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Jandra Peegel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja