Pärast gümnaasiumi lõpetamist asub Mirr tööle ema sõbranna peres, kus puudega noorem poeg vajab hooldamist. Mirrist saab peaaegu et perekonnaliige ning ta sõbruneb vanema poja Andersiga, kes on talle justkui noorema venna eest. Sündmuste kaudu õpime tundma Mirri siseheitlusi ja oleme tunnistajaks tema vaimsele kasvamisele.
„Andersi hoidja“ on pisut keeruline lugemine. Ei, tekst ei ole keeruline. Tekst on täiesti arusaadav, sündmuste kirjeldus sujuv ja kaasahaarav. Peategelane justkui kirjutab päevikut, kuid teeb seda kahte ajajoont põimides – ta alustab enda olevikuga, kuid süüvib seejärel kronoloogiliselt minevikumälestustesse, põigates vahepeal taas olevikku. Raamatu lõpus saavad need kaks ajajoont kokku ja olevik voolab tavapäraselt edasi.
Raamatu teeb keeruliseks pigem see, et lugeja haaratakse vahetult peategelase tunnete virvarri. Me elame kaasa tema sisemisele võitlusele iseendaga ning saame sõna otseses mõttes kogeda, kui raske on harjumuspärastest mõttemustritest ja käitumisviisidest lahti lasta. Autori kirjutamisstiil otsekui hüpnotiseerib lugejat ja Mirri tunnetesegadik on vahel lausa väsitav.
Raamat kutsub üles teadvustama sõltuvusprobleemide ulatust praeguses ühiskonnas ja seda mitte üksnes füüsilise, vaid eelkõige vaimse sõltuvuse teemal – märksõnadeks sõltuvuslik käitumine ja dopamiinisõltlased. Autor on kirjutanud ka järelsõna, mida tasub kindlasti lugeda.
***
Ilmunud: Lugeleja Kirjastus, 2025
Laura Evisalu „Andersi hoidja“ e-kataloogis ESTER
Annika Naame
Tallinna Südalinna raamatukogu raamatukoguhoidja
