Kui mõnel kuuvalgel ööl või varasel hommikutunnil Tallinna vanalinnas ringi jalutada, võib mõte rändama minna. Mida kõike on selle kitsastel tänavatel ja iidsete müüride vahel juhtunud? Millistes nurkades on esinenud salapäraseid kadumisi? Ja millist arstirohtu 1710. aastal küll katku vastu manustati?
Tundub, et „Kummituste peatänava“ autorit on paelunud samad küsimused. Varasemalt nii täiskasvanutele kui ka lastele raamatuid kirjutanud Jana Maasik kutsub lugeja seiklusele, kust ei puudu surm, saladused, pärismaailma ja teispoolsuse vahelised sfäärid, reeturlikud teadurid ja müsteeriumi lahendamisest huvitatud lapsed. Kummitusi on vanalinnaga ikka seotud (mõelgem Mustale Parunile, viirastuslikule valgele daamile Linnamuuseumis, Mustpeade kummitavatele mehekujudele või Neitsitorni Karoliinale), kuid seekord on nad eriti riukalikud, nii et peagi laekuvad politseile kaebused seletamatute nähtuste kohta üle terve linna: vanalinnas, Kadriorus, Põhja-Tallinnas ja Nõmmel. Kaebustega kaasnevad külmavapped, apaatsus, vapustused ja üks üldine segadus. Millest see kõik?
Loo peategelased, kaksikud Hugo ja Loona, leiavad peale isa matuseid pööningult vanaaegse võtme, mis ajab kummituste koorekihi kihevile. Seni on linnas teaduslikku valvet pidanud Kummitusuuringute Instituut, kuid näib, et selle üks töötaja on asunud omavoliliselt asjade loomulikku käiku manipuleerima ning tahab teaduse ja progressi nimel teha midagi ennekuulmatut. Tagatipuks räägitakse uudistes järjekordsest vaimolendite kokkupõrkest. Hugol on erivõimed, mis muudavad olukorra veelgi pinevamaks.
Jutustuse tempo on kiire ja korraga võib Müürivahe tänaval nägijale vastu tulla kummitus, mis lainetab, justkui vaadataks teda läbi väga vana ja juba voolama hakanud aknaklaasi. Nendest, kes kummitusi ei näe, imbuvad viirastused lihtsalt läbi, muutes nõrgemad isikud haigeks ja põhjustades teistes haigustunnet ning külma higi. Raamatus saavad Hugo ja Loona lõpuks teada, millise värava saladuslik hõbevõti avab, kuid see, kas neil õnnestub ühes võtmevalvurite Aaria ja Magnusega halvim ära hoida, jäägu üllatuseks.
Tõsisema nurga alt võib mõelda, kuidas käituvad inimesed siis, kui on kaotanud noores eas kõige armsama. Kust leida pidepunkti ja millega tühimikku täita? Noortele mõeldud loost leiab mõtlemisainest ja äratundmishetki ka vanem lugeja: „Inimesed on nii huvitavad, kui nad on kindlad, et keegi neid ei vaata. Sest siis saavad nad iseendaks.“ (lk 72)
Tallinna kummituste ootamatu aktiivsusperioodi taustal jutustab autor tegelikult üht kaotusega seotud lugu, milles on annus lootust, et lahkunud isikuid saab taas ellu äratada. Raamatul on kohati liigagi kiire jutustamistempo: juba paaril lehel toimub korraga nii palju, et muutustega järje pidamiseks on tarvis hoolsalt kaasa mõelda. Kuna autor põimib ajaloolisi fakte, kummitusmütoloogiat ja kaasaega, siis tuleb raamatut lugeda terava meele ja täieliku kohaloluga. Sel juhul saab lugeja teada, mis vahe on poltergeistidel ja kummitustel ning milleks kasutavad Vahepealsuse vahtkondlased felikseid, pulpse ja magneesiumisoola. Jutustust saadavad põnevad illustratsioonid.
***
Ilmunud: Varrak, 2023
Illustreerinud: Urmas Viik
Jana Maasik „Kummituste peatänav“ e-kataloogis ESTER
Elsbeth Hanna Aarsalu
Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja