Holly Bourne on üks tegija autor, kes lajatab alati kuskile südame lähedale, samal ajal kangutades silmi lahti ja õpetades nägema maailma, mõistma selles olevaid inimesi.
Olgugi, et “Paigad, kus olen avalikult nutnud” algab mõnevõrra aeglaselt ja õhku visatud killukesed võivad lugejas segadust tekitada, siis loo edenedes tempo tõuseb ja selgub selle tegelik mõte. See on raamat kõikvõimalikest erinevatest suhetest, kuid peamiselt armastusest: selle tunnusmärkidest, erinevatest liikidest ja äratundmisest. Ning nagu igale noortekale tavaks, on oluline ka iseendaks jäämine.
Raamatu peategelane elab üle äsjast lahkuminekut, mis ei olnud kerge. Kõndides oma mälestuste jälgedes üritab ta lahti harutada, kus kõik nihu läks. See teekond on teravalt valus, kuid samas aitab samm sammu haaval näha kogu juhtunut teise pilgu läbi. Lisaks on raamatus tore kõrvalliin – muusika! Peategelane armastab laulda, laule kirjutada ning ka kitarri mängida, seega on muusika ja laulude kirjutamine raamatusse läbivalt sisse põimitud, mis annab sellele tublisti lisaväärtust juurde.
Hea lugemine neile, kellele on meeldinud näiteks Heli Künnapase “Mälestusteta suvi” või Agnes Kolga “Jagatud saladused“.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2020
Tõlkinud: Jana Linnart
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Mirjam Kaun
Tallinna Keskraamatukogu eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja