Tarieli ja Olivia Lipartia „Halloo, 80ndad!: 72 asja ja nähtust 80ndatest“

Ajad ja asjad muutuvad. Praegused lapsed ei ole näinudki asju ega elu, mis oli tavaline nende vanemate või vanavanemate lapsepõlves. Nood omakorda ei osanud lapsena veel uneski näha asju, mis praegu igapäevased.

„Halloo, 80ndad!“ on üks vahva raamatutäis meenutusi ja lugusid Tarieli Lipartia lapsepõlvest Võrus. Kirja pani ta need selleks, et oleks hea käepärast võtta kui vaja oma tütrele mõnd arusaamatut nähtust või sõna lahti seletada. Arusaamatut seepärast, et paljud 1980. aastatel igapäevased esemed on täna kasutuselt kadunud või kadumas. Näiteks hoiuraamat, telegramm, kaljaputka, piimapukk, dihlofoss (kui nimetada vaid mõnda). Raamatust saab näiteks teada, mis imeasjad olid juustunumbrid, mille peale veel praegugi suurtel inimestel silmad särama löövad. Tehke proovi kui ei usu! Raamat aitab ka mõista, miks näiteks paljudele täiskasvanutele teatud värvitoonid vastukarva on.

Peatükid on parajalt lühikesed ja illustratsioonid elustavad lugusid argielu esemetega, mida nüüd näeb peamiselt muuseumis. Lugudesse on põimitud nii autori isiklikke eluloolisi detaile kui selliseid mälestusi, mis kõnetavad kõiki 1980. aastate lapsi üle Eesti. Praegustel lastel soovitan julgelt suurtelt inimestelt lisa küsida kõige kohta, mis raamatust veel segaseks jääb ja las nad jutustavad lisaks juurde ka omaenda lapsepõlvelugusid. Võib isegi juhtuda, et kuskilt sahtlipõhjast kaevatakse välja mõni unustatud vahva vana vidin.

Eriti soovitan seda raamatut lugeda neil täiskasvanutel, kel autoriga sarnaselt lapsepõlv (või mingi osa sellest) on möödunud Võrus. Sarnaste lausetega nagu „ratastega tünn oli pargitud Võru kesklinnas nn kaljaputka kõrvale“ (lk 62) meenub kohe putka täpne koht Vabaduse tänaval. Ja kui loen linna ainsast gaseeritud vee automaadist „Lastemaailma poe kõrval“, siis seisangi naksti automaadi ees, näen poe valget tellisseina, vasakut kätt tänavat ja tean, et selja taga on park. Peatükis „Defitsiit“ on lause „Võrus oli kesklinnas jäätiseputka.“ (lk 8) – juba olengi pargi servas ruudukujulistel ebatasastel kõnniteeplaatidel jäätisesabas seismas. Tunnen isegi kalja, limonaadi ja plombiiri lõhna… Lk 96 loen „Võrus oli kaks kino – Avangard ja Noorus.“ – juba istungi hoopis pimedas kinos ja vaatan filmi „King Kong“ või „Tagasi tulevikku“ (seda lapsepõlve lemmikfilmi tutvustasime ka oma lastele ja filmitriloogial on nüüd kasvamas järgmine põlvkond noori fänne). Võiks jätkata lõputult…

Aga lugege parem ise, igaühe jaoks on selles raamatus erinevad lood ridade vahel peidus.

***
Ilmunud: LSB, 2020
Illustreerinud: Olivia Lipartia

Leia raamat e-kataloogist ESTER.

Jana Orion
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.