„Alguses olid kõik ta uues klassis temasse umbusklikult suhtunud. Sest ta oli peaaegu otseses mõttes maalt ja hobusega. Välja arvatud fakt, et nad olid nii vaesed, et tal ei olnud jalgratastki, hobusest loomulikult rääkimata. Nii vaesed, et ta sai tasuta koolilõunat ja käis talv otsa katkiste saabastega, mis sulailmade saabudes sokid kohe märjaks tegid.“ (lk 12)
Morteni elus oli seni kõik korras, kui ta elas vanaema ja vanaisa ning emaga nende kodutalus. Kui vanavanemad lühikese vahega surid ja ema vanem vend Urmas talu üle võttis, läks kõik allamäge. Alkohoolikust onu suutis lühikese ajaga kõik väärtusliku ära müüa ja raha maha juua. Ema oli aasta tagasi Soome tööle läinud, et seal teenitud raha eest oma elamine osta.
Mortenile meeldib filmida ja pildistada. Tal on oma kaamera, mille ostis vanaisalt päranduseks saadud raha eest. Mortenile meeldib ka hulkuda rabas. Sinna on hea põgeneda vägivaldse onu eest, sest teed rabasaarele teab ainult Morten. Raba on Morteni jaoks isemoodi kaitsekiht, mis varjab teda ülejäänud maailma eest.
Seal kohtubki Morten juhuslikult tundmatu tüdruku Emiliega. Tüdruk väidab, et ta elab Vanatoa talus. Talus, mida tegelikult juba sada aastat olemas ei ole. Morten saab aru, et selline tüdruk tõesti elas seal kunagi, aga on juba ammu surnud, ainult Morten näeb teda. Ometigi on tal hea meel kummitusliku sõbra üle – on vähemalt kellegagi rääkida. Tavaelus muutub Morteni jaoks kõik aga aina hullemaks.
„Sel hetkel vihkas Morten neid kõiki. Urmast, et too oli vanavanemate talu muutnud selliseks peldikuks ja poisi elu väljakannatamatuks. Kõige krooniks oli Urmas Morteni kaamera pandimajja viinud. Ja Morten vihkas oma ema, et ema oli lasknud Urmasel seda kõike teha ja et ema oli ta maha jätnud. Ja ennast vihkas Morten kõige rohkem. Seepärast, et ta ei osanud ega suutnud selle olukorraga midagi peale hakata.“ (lk 106)
Tõsine, kohati ehmatavalt tõsine raamat, milles on kokkupõimunud tänapäeva elu ja müstika. Ja mitte lihtsalt tänapäevaelu, vaid ka selle elu tumedad varjundid. Lisaväärtuse annavad raamatule teksti emotsionaalse tooniga hästi haakuvad Marja-Liisa Platsi illustratsioonid.
***
Ilmunud: Päike ja Pilv, 2020
Illustreerinud: Marja-Liisa Plats
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Anne Liivak
Tondi raamatukogu raamatukoguhoidja