Astrid Lindgren ei vaja tutvustamist küllap ühegi raamatusõbra jaoks – kes siis ei teaks Pipi Pikksukka, Karlssonit, Bullerby lapsi, vendi Lõvisüdameid ja veel paljusid tema tegelasi. Kuid Lindgreni loomingu hulgas on teisigi, vähem tuntud raamatuid, mis toreduse poolest kõige kuulsamatele sugugi alla ei jää. Selline ongi “Rebane ja päkapikk”.
“Rebane ja päkapikk” põhineb Astrid Lindgreni tõlgendusel Rootsi kirjaniku ja luuletaja Karl-Erik Forsslundi samanimelisest luuletusest. See on talvise hõnguga lugu, mis räägib rebasest, kes ühel õhtul tunneb, et kõht on tühjaks läinud. Ta on kindel, et külast saab süüa, niisiis lippabki ta sinna, kus teab inimesi elavat. Sest inimestel on kanala, ja just ühe kanaga sooviks rebane maiustada! Ta murrabki kanalasse sisse. Paraku ei lähe asjad päris nii, nagu rebane oleks soovinud. Nimelt ei tea ta seda, et talu valvab üks vana päkapikk, kes ei kavatsegi lubada tal kanadele liiga teha. Kuid päkapikk mõistab, et rebasel on kõht tühi. Lapsed toovad igal õhtul päkapikule putru, ja ta on lahkelt nõus seda rebasega jagama. Nii saab reinuvader ikkagi kõhu täis.
Raamatus on Eva Erikssoni väga kaunid pildid. Sobib lugemiseks juba põnnidele ja koolieelikutele, aga kindlasti ka algklassilastele. Raamatut soovitab ka Eesti Lastekirjanduse Keskus.
***
Ilmunud: Sinisukk, 2017
Illustreerinud: Eva Eriksson
Tõlkinud: Kadri Okas
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Ketlin Rauk
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja