Merilin Paas-Loeza kirjutatud romaanis “Mida silmad ei näe” kohtume kahe noorega. Hanneli armastab klaverit mängida kuni hetkeni, mil tema ema sureb teel tema klaverikontserdile. Pärast seda ta enam klaverit näha ei taha. Ühises leinas kolivad nad koos isaga Tuhakõrve tädi juurde, et uues kohas uuelt lehelt alustada. Seal ootab teda ees Agnes, kes elab alkohoolikust emaga ja peab suutma kooli kõrvalt piisavalt tööl teenida, et maksta vajalikud arved ja söök lauale tuua. Sealjuures peab Agnes koolis taluma kohutavat kiusamist.
Lugu läheb tõeliselt käima peale esimest veerandit ja lugemine oli väga nauditav. Näidatakse koolinoorte tavalist elu, nende igapäevaseid muresid ja probleeme. Raamatu teeb väga väärtuslikuks koolikiusamise temaatika, sest kiusamine ei ole ju kuskile kadunud ja seepärast peab sellest ikka ja jälle rääkima. On tore, et julgustatakse noori sekkuma ja nägema pealispinnast (nt määrdunud riietest) kaugemale ja mõistma põhjuseid. Koolikiusamine ei jäänud aga ainsaks teemaks, puudutati leina, alkoholismi, koduvägivalda. Raamat ei keskendunud siiski vaid hirmsale, laval sai särada ka muusika, eriti koorilaul ja klaverimäng.
Igal juhul mõnus ajaviiteromaan. Romaan pälvis kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel ühe kahest välja antud III kohast.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2021
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Mirjam Kaun
Tallinna Keskraamatukogu noorteteeninduse peaspetsialist